…üldiselt vastu pead, kas pole nii? Sain täna selle aasta esimese jõuluteemalise abipalve oma ettevõtte e-mailile. Tavaline lugu, kogutakse annetusi, et muuta abivajajate jõulud helgemaks. Olen üldiselt annetaja, annetan nii eraisikuna kui ettevõtte kaudu, muidugi võimete piires aga siiski. Paar aastat tagasi sain aga kogemuse osaliseks, mis panin kukalt kratsima ja mõtlema, et kas mul on vaja selle kõigega kokku puutuda, kui tulemus on selline.

Liitusin enne jõule sõbranna soovitusel ühe sotsiaalmeedia grupiga, kus aidatakse abivajajaid. Kuna jõulud olid tulemas, siis oli sel üleskutse, et kõik, kes soovivad jõulude ajal raskustesse sattunud inimesi aidata, andku endast märku. Mina muidugi andsin ka.

Olin just jäänud teise lapsega lapsehoolduspuhkusele, kõiksugu abi vajamine jõulude ajal tegi erakordselt härdaks. Kuna ilmselgelt ei jõudnud grupi administraator kõikide abivajajate ja abistajate vahelist kommunikatsiooni hallata, siis käis asi nii, et abivajaja viidi abistajaga kokku ja edasine suhtlus toimus juba nende vahel eraldi.

Minule sattus üksikema, kelle teismeline tütar unistas jõulude ajal uutest saabastest. Tegin ühe veebipoe lahti ja vaatasin, et millise oleks siis sellised saapad, mida üks üksikema oma lapsele vajab. Arvasin, et tingimuseks võiks olla see, et saapad on täisnahast, seest sooja karvaga ja neid oleks lihtne hooldada. Meil siin ju pool aega porine ka, et saaks nt lapiga kiirelt üle käia. Saatsin mõned lingid, et mis ema arvab, kas midagi sellist võiks soetada.

Aga tuli välja, et lapsel on saapad juba välja valitud. Okei, eks teismelisel on juba selline kindlam maitse ja igasugust saabast jalga ei panda ka. Aga olin siiski mõnevõrra üllatunud, mu sooviti roosasid seemisnahast saapaid. Ma mõtlen just seda, et ema ilmselt oleks võinud ka kaasa mõelda, et neid on ju keeruline hooldada, alguses kohe vaja spetsiaalse vahendiga üle teha, ja vaevalt seal peres seda vahendit või raha selle jaoks väga võtta oleks. St kui valida ilu versus praktilisus, oleks pidanud seal peres ju asjad natuke viimase poole kaldu olema. Mõtlesin, et pole ilus hakata jõulude ajal oma valikut peale suruma ja saatsingi soovitud saapad, kuigi need olid minu pakutust pea 20 eurot kallimad.

Sinna see asi olekski võinud jääda, aga kuna pereema oli aegajalt peale jõule minuga ikka ühendust võtnud, pigem ikka tänamiseks, et laps nii ilusa kingi sai, siis sõbrapäeval pärast üksteisele ilusate soovide vahetamist uurisin, et kuidas siis tüdrukul läheb, ja kas mõnest asjast on veel väga puudus. Muidugi tuli välja, et jah, lapsel koolis vajalikud spordijalatsid ka täiesti läbi ja teised juba norivad.

Ütlesin, et ma võin teha ringi siin Tallinna Nike ja Adidase outletis, kus müüakse väga soodsate hindadega laojääke. Ma ise käin seal ikka kord kvartalis läbi, kui vaja mõnda uut t-särki või lastele midagi. Leidsingi soovitud suuruses lausa mitu paari Nike tosse, väga kenad nägid välja, ja hind oli ka täiesti mõistlik. Suur oli taaskord mu üllatus, et samal ajal kui mina outletis käisin, oli tüdruk juba endale e-poest soovitud tossud välja valinud ja seekord isegi rohkem kui 20 eurot kallimad nendest, mida mina vaatasin. Ja minu saadetud piltide peale öeldi, et jah aga neiu oli juba välja valinud endale meeldivad ja on nüüd küll kurb kui neid ei saa, aga jah, eks siis pole midagi teha, kui ei saa…….Hmm, ma ju ise pakkusin abi ning ostsingi siis lapse soovitud tossud. Ja leppisin endaga kokku, et rohkem ma sellele perele abi ei paku.

Ei läinud just kaua aega mööda, kui tuli uus kiri messengeri postkasti, sellise sisuga, et naisel oli ema ära surnud. Tõeliselt kurb lugu. Avaldasin kaastunnet ning uurisin, et kuidas ta hakkama saab. Ta vastas, et väga keeruliselt, et nüüd vaja veel ema ka matta ja kust need rahad küll võetakse. Ma siis ruttu panin pea tööle, et inimene on kindlasti täitsa läbi, et ei tea, kas ta oskab üldse omavalitsusest matusetoetustki küsida ja hakkasin neid asju uurima. Siis tuli välja, et ei, tegelikult tema matuste organiseerimise ega maksmisega ei tegelegi, seda teeb teine sugulane, kuid temal on ka väga raske seis. Mis muidugi oli kindlasti tõsi ka, sest kui sul lähedane ära sureb, siis ongi juba see ääretult raske. Aga seekord ma tegin südame kõvaks ja ennetasin igasuguseid küsimusi ja ütlesin ise, et tead, kui asi on väga hull, siis ma võin saata pikalt säilivate toitude paki, näiteks jautooteid, konserve ja seda ma ka tegin.

Ma ei taha inimestes kahelda ja halba mõelda. Näiteks, et kas saapad ja tossul läksid ikka lapsele jalga või müügiks ja kas ikka lähedane suri päriselt ära või mitte, sest ega ma ju mingeid tõendusmaterjale ei küsinud. Aga lihtsalt ma tundsin, et ma rohkem ei taha aidata. Seda enam pahandas mind järgmine soov. Naine oli kuskilt tasuta saanud mingi väikese kodumasina, kuid kuna tal transporti polnud, siis küsis miu käest, et äkki ma saan talle selle organiseerida. Kuhugi 100 km kaugusele. Sellel hetkel mulle aitas ja ma lihtsalt enam ei vastanud.

Ja siit ka loo moraal. Mul läks aitamise isu läks tükiks ajaks ära, kuid õnneks see siiski pärast taastus. Praegu ma aitan inimesi anonüümselt või siis vähemalt proovin mitte luua väga isiklikke kontakte. Teistele minusugustele soovitan samuti võimalusel kasutada kellegi abi, kes on ise rohkem abistamisega kokku puutunud. Nemad oskavad ära tunda abivajaja päris vajadused ja ehk oskavad ka abivajajat suunata, millist abi ta vajab ja saab küsida. Muidu võib abistajal endal tekkida tunne, et teda on kuidagi ära kasutatud ja kaob igasugune huvi aitamise vastu ära.

Aga aitama üldiselt peaks, kui vähegi võimalik, sest see muudab meid paremateks inimesteks. Samuti ei saa kunagi kindel olla, kuidas meil endil elus läheb ja väga kurb oleks, kui peaks kunagi ise kellegi abi vajama, aga keegi seda ostutada ei taha. Ja ma ei pea silmas seda, et me võime sattuda tänavale või kaotada kogu vara, mida loodetavasti ei juhtu. Igasuguseid olukordi võib ette tulla. Ja me kõik vananeme ning vajame vanaduses ühel või teisel viisil abi. Seega on hea juba praegu näiteks oma lastelegi abistamisel eeskuju näidata. Jõulud pole enam kaugel:)