Kas teil on ka nii, et eelmisel aastal, kui esimene koroona lockdown oli, siis olid lapsed ja ise ka palju tervem? Mul tekkis lausa illusioon, et kui ma nüüd pesengi hoolsamalt käsi, vähendan kontakte ja kannan maski, siis põhimõtteliselt ma olengi viirushaiguste eest kaitstud.

See illusioon kestis täpselt selle aasta augustini kui vanemal lapsel õnnestus kuskilt streprokokk hankida. See siis hakkas ta ninas ja kurgus elutsema ja suure vaeva ning antibiootikumidega saime lõpuks sellest lahti. Enne seda suutis see levida muidugi ka väiksemale lapsele ja kuna temal aktiivset külmetust veel augustis ei olnud, siis ronis see kurgu asemel naha peale. Lihtsalt ühest väikesest kriimust sai tundidega mingi jube põletik. Sai sedagi siis lausa 3 nädalat ravitud. Peale seda on lapsed kolm korda erinevaid külmetushaigusi põdenud ja loomulikult need kõik mulle ka toonud.

Nüüd siis istungi, pea on jälle paks otsas ja töö tegemise asemel hea meelega keriks ennast lihtsalt teki alla kerra. Asja ei tee paremaks seegi, et käisin lastega nina-kurgu-kõrva arsti juures ning selgus tõsiasi, et väiksemal tuleb adenoid eemaldada ja suuremal mandlid. Väiksem on mul neljane ja kõrvadega on kogu aeg mingi jama. Nagu kuuleb, aga vahest nagu ei kuule ka, sõnu häälib vahest valesti. Ütleb, et kuulis niimoodi. Kõrvas on negatiivne rõhk ka.

Vanemal on varem juba selle streptokoki ja angiiniga kokkupuuted olnud ja nüüd arst ütleski, et kuigi nähtavat põletikku ei ole, siis lümfisõlmed on väga paistes ja see näitab, et võitlus käib. Arst on meil doktor Solovjov, väga kiidan teda. Lapsed käivad seal hea meelega. Ise tulen ka alati sealt rõõmsa tujuga ära. Aga arsti juurest läksime otse verd andma ja see tekitas küll korraliku stressi.

Nüüd tuleb kuu aja pärast veel koroonaproovid teha (jube:S) ja siis lõikusele mina. Kavatsen kahe lapsega korraga minna. Noorem saab samal päeval välja aga vanemaga pean ööseks haiglasse jääma. Eks vaatab, kuidas see kõik välja kukub.