Igal aastal septembri lõpus süütan ma küünla neile, kes jäid Estoniale. On vist nii, et iga Eesti inimene teab kedagi, kes sinna jäi. Või vähemalt kedagi, kes teab kedagi. Niivõrd paljusid inimesi puudutas see tragöödia, millest sellel aastal sai juba 27 aastat.

Minu tutvusringkonnast jäi sinna lapsepõlve sõprade ema. Mäletan, et laevahuku hommikul me telekat ei vaadanud. Siis vist hommikuprogrammi tegelikult ei olnudki. Raadiot me ka tollel hommikul ei kuulanud. Seda, et midagi on valesti, sain teada kooliteel bussis. Inimesed sosistasid midagi, läbi käisid sõnad laevahukk, Estonia, kadunud. Koolis valitses jäine vaikus. Õpetajad midagi ei rääkinud, kuigi nad ilmselt teadsid rohkem ja said ka paremini aru selle tragöödia ulatusest.

Alles koju jõudes tuli mulle meelde, et meie sõprade ema töötas laeval. Seda, kas ta oli sel päeval ka tööl, ma ei teadnud. Varsti aga jõudis koju vanaema, kes oli kohanud tuttavat ja kuulnud, et sõprade ema oli tõesti tööl ja teda ei ole veel päästetute nimekirjas.

Õhtul olid mul võistlused. Vanaema tavaliselt mu võistlusi vaatamas ei käinud, sest tema ootas alati mind kodus maitsva söögiga. Seekord ta tuli, käe otsas minuvanune tüdruk, seesama, kelle ema ikka veel nimekirjas ei olnud. Ju see oli tema viis aidata perel mõtteid eemale viia sellest, miks ikka veel mingeid positiivseid uudiseid ei tule. Neid uudiseid selle pere jaoks ei tulnudki, nende ema jäigi kadunuks, ei leitud ka surnukeha, keda maha matta ja leinata.

Paar päeva hiljem, kui kõik ellujäänud olid kindlaks tehtud, oli meie kodus endiselt rõhuv meeleolu. Kõikide nende inimeste pärast ja muidugi meie oma sõprade ema pärast. Mäletan, et vanaema, keda ma olen elus vaid paar korda alkoholi tabimas näinud, valas endale väriseva käega konjakit. Õhtu edenedes jäi ta sellest ilmselt ka purju, sest ühel hetkel hakkas ta mu ema paluma, et võtame need sõbrad meie juurde elama. Ühel hetkel me kõik nutsime, nii ema, vanaema kui meie õega. Ema oli meil ratsionaalsem ning selgitas, et isa on ju neil ikka alles ja saab kindlasti laste kasvatamisega hakkama. Ja muidugi saigi hakkama, aga nendel lastel lõppes sellega ka lapsepõlv.

Ka mina mäletan, et mind varem saatnud lapselik muretus kadus sel ajal ja ei tulnudki enam tagasi. Ka selliseid sünnipäevi ja külaskäike, nagu meil sinnani nende sõpradega oli olnud, ei tulnud enam kunagi. Selliseid, kus lauldakse ja tantsitakse ja lõkerdatakse kas raadiost tuleva muusika või meie ema klaverimängu saatel nii kaua kuni väsimusest põrandale vajutakse. Või kus pugitakse kartulisalatit, viinereid ja komme nii palju, et kõht hakkab valutama. Palju laste muretus sai 27 aastat tagasi septembris läbi.