Sel suvel võtsid kaks minu parimat sõbrannat endale koerad. Minu noorem laps on veel pisike, seega minul praegu energiat kodulooma jaoks ei ole. Kuigi neid sõbrannade nunnukaid vaadates hakkas mõte muidugi selles suunas liikuma. Ja siis mulle meenus hoiatav lugu minevikust ning ma otsustasin siiski oma kodulooma soovid tuleviku tarbeks jätta.

Mõned aastad tagasi suri mu töökaaslase emal koer ja töökaaslane hakkas talle uut lemmikut otsima. Kuna ema oli varasemalt meelsasti kodu pakkunud just omanikuta ja loovutatud loomadele, jäi sõbrannale silma kuulutus, kus ära oli anda noor rippkõht siga. Teate küll, see must siga, keda peetakse lemmikuna. Pilt oli ülimalt nunnu ja sõbranna helistas, et saada selgust, miks loom loovutatakse. Looma loovutaja oli üsna umbkeelne venelane ja selgitas, et tal ikka ei ole korteris ruumi sea pidamiseks. Noh, arusaadav tegelikult ju. Töökaaslase ema oli muidugi sellise lemmiku saabumise üle väga õnnelik!

Kokku sai lepitud, et nädalavahetusel toimub lemmiku loovutamine uude perekonda ning siis viib töökaaslane sea emale ka kohale, sest ema elas linnast tunniajalise tee kaugusel. Sõbranna mehega pakkisid lapse kaasa ning läksid seale järele. Kui sõbranna uuris, et kuidas käib sea pissitamine, sai ta vastuseks, et sellega pole muret, siga on nagu koer, tund aega peab ilusasti vastu küll.

Siga pandi siis auto tahaossa. See oli selline auto, kus kabiin on selle tagumise nö pagasniku osaga ühendatud ja vahel oli võre. Hea suur ruum seale. Juba üsna pea pärast liikuma hakkamist muutus siga aga rahutuks, hakkas möllama ja rammis seda võret ning hüppas sealtkaudu auto salongi. Kuna taga istus ka nende kahe aastane laps, siis muidugi ehmatasid mu sõbranna ja mees väga ära ja pidasid auto kohe kinni. Sõbranna haaras lapse ning mees püüdis salongist siga. Sai sea kätte, aga kohe kerkis esile järgmine probleem, nimelt võre oli vaja ka tagasi panna, et siga jälle salongi ei pääseks. Nii seisiski mu sõbranna keset Tallinna kesklinna laps süles ja siga jalgevahel kinni.

Lõpuks õnnestus mehel auto korda saada ja sõit sai jätkuda. Sõbranna istus nüüd tahaistmele ja hoidis võret kinni, sest siga oli üsna kuri olnud ja rammimist jätkanud. Olgu öelnud, et siga tegi teepeal veel palju pahandust ja lärmi. Kohale jõudes oli sõbranna mees nii vihane, et võttis sõnagi lausumata oma kalastustarbed ja läks kalale. Sõbranna ja ema asusid autot puhastama. Auto oli sõna otseses mõttes maast laeni seapabulaid, pissi ja karvu täis. Need karvad olla meenutanud rohkem harjased ja neid oli vaja auto tekstiili seest pinsettidega välja kiskuda. Mitme tunnise koristuse peale saadi auto lõpuks puhtaks.

Siga aga näitas iseloomu igal hetkel ja siis sai ka sõbranna aru, miks loovutaja nii hea meelega sellise nunnu lihtsalt ära andis. Aegajalt ta raporteeris meile, mida siga jälle korda saatnud oli. Aga kui ta emal külas käis, oli tavaline, et siga lösutas oma diivanis ja sinna ei tohtinud keegi ligi minna, muidu ta hammustas.

Ühel öösel ema juures olles aga ärkas töökaaslane tugevate põntsatuste peale. Kui ta vaatama läks, nägi ta, et ema oli külmkapi ette suure tammelaua nihutanud ja siga rammis seda ukse eest ära. Hommikul rääkis ema, et siga sööb ära kõik, mis nähtavale ununeb ning samuti varastab juba ka külmkapist toitu. See ei olnud täpselt selge, kuidas tal õnnestub küll kapp lahti saada. Selle lahenduseks nihutavat ema öösiti raske laua ukse ette, kuid kuna siga oli aasta jooksul oluliselt kosunud, ei pidavat ka see abinõu kaua kestma, sest siga jaksab juba lauda nihutada.

Ma täpselt ei tea, kuidas siga praegu elab, aga ju kui ta veel surnud pole, siis ilmselt elab ta õnnelikult oma elupäevade lõpuni:) Mina aga talitsen oma lemmiklooma võtmise soovi ja teen kindlasti tulevikus rohkem eeltööd, kui asi looma võtmiseni peaks jõudma:)