Juhtusin sel nädalal lugema Kristel Aaslaiu meenutust selle kohta, kui ta kohtus esmakordselt Anu Saagimiga ja kuidas muidu nii äge inimene intervjuud tehes teda solvas (link artiklile siin). Ning kuidas Kristel pärast seda mõistis, et on olemas kaks erinevat Anu Saagimit, bravuuritar ja tavaline inimene.

See tuletas taaskord mulle meelde seda, kuidas meie naispeaminister ja naispresident meeskolleegidelt selliseid kommentaare saavad, mis meenutavad rohkem koolikiusamist kui intelligentsete täiskasvanute suhtlemist. Mind ei häiri kriitika, sest see on edasiviiv, kuid ka kriitikat peab oskama teha nii, et sellest kasu tõuseks. Aga vaevalt bipolaarseks või emotsionaalselt ülesköetuks sõimamine midagi parandab. Ja see viiski mind edasisele mõttele, et kui selline käitumine on teadlik (peab ju olema??), siis miks selline lähenemine valitakse?

Kas teie olite kooli ajal kiusatavad või kiusajad või suutsite jääda neutraalseks? Mina olen mõlemat poolt veidi kogenud. Esiteks olen ma ise prillikandja, mis 30 aastat tagasi ei olnud küll eriti cool. Samuti hakkasid mingil sellisel ajal ilmuma ka esimesed lääne riided ja kui sa siis vanaema kootud palmikutega kampsunuga kooli ilmusid, võis see mõnele rikkamale nagale ka hambusse jääda. Aga ma ei võtnud seda kunagi eriti tõsiselt ja ehk seetõttu ei kiusatud ka eriti. Mis sa ikka kiusad, kui mingit emotsiooni vastu ei tule.

Küll aga kiusasin ma näiteks pubekana ise ka sõbrannaga vähemalt ühte poissi, kes tegelikult meile meeldis. Aga no sa ei lähe ju ütlema, et hei, sa oled lahe poiss. Selle asemel hoopis nöökisime teda ja tegelikult tegime oma pidevate kommentaridega hoopis vastupidist – ehk tema ilmselt tundis ennast täiesti alandatuna sellest ebatervest tähelepanust.

Ja isegi ülikooli ajal ma mäletan, et arvasin endast ikka eriliselt palju, käisin nina püsti. Sest ülikool ja meestel näiteks sõjavägi on selline koht, kus ühtäkki satuvad kokku erinevad inimesed. Kultuuriruum on erinev, maapiirkondadest tulevad noored on pisut eksinud olemisega, lisaks veel erinev rahvus jne. Ja siis on ühel Tallinna plikal lihtne nina püsti ajada. Aga mingil hetkel tuleb ikkagi (vähemalt enamusele?) mõistus pähe ja saad aru, et sinu käitumine võib teistele haiget teha.

Minule näiteks sai üsna kujundlikult selgeks, kuidas ühe inimese käitumine võib teistele halba teha siis kui ma läksin peale ülikooli tööle. Mu esimene ülemus oli türann. Ta juhtimismeetod oli selline, et inimesed kartsid teda ja üksühele kohtumistelt tulid naised tihti ära ka nutetud nägudega. Siis ma muidugi tundsin pigem endale ja töökaaslastele kaasa ja jälestasin ülemust.

Aga juba mitmeid aastaid tagasi ma hakkasin sisimas kaasa tundma ka sellele nüüd juba ammusele endisele ülemusele. Olin siis saanud ise umbes sama vanaks kui tema oli minu ülemusena ning olin ka ise juhtival kohal. Ja mõtlesin, et issand kui piiratud maailmavaatega ja oskustega ma oleks kui ma prooviks türannina edu saavutada. Aga vähemasti selle ülemuse puhul oligi vaid üks pool ja see oli negatiivne. Vahel harva oli ta muidugi ka nö heas tujus ja ka väliskülalistega ta oskas jääda pigem meeldivaks, aga tema kange iseloom oli kaugele teada.

Teistsugused on need niiöelda koolikiusaja tüüpi täiskasvanud, kes ühelt hetkel oskavad olla väga meeldivad/intelligentsed/asjalikud inimesed, aga siis mingil põhjusel muutuvad kardinaalselt alatuteks. Oma töö tõttu olen puutunud kokku ka mitmete poliitikutega ja üks neist on täpselt selline. Käisime koos ülikoolis, kus ta oli väga populaarne. Populaarne oli ta ka poliitikas, see näitab, et ta oskab olla vägagi meeldiv. Peale ülikooli me temaga tööväliselt praktiliselt küll kokku ei puutunud, aga mõned korrad olime mõnel üritusel kohtunud ja väga viisakalt mõtteid vahetanud.

Samas pea iga kord kui me pidime tööalaselt kohtuma, siis ta põhimõtteliselt tõmbas mul vaiba alt ära. Näiteks tegi ta kohtumisel maha mu töökohta, tehtud tööd jne. Ja kuna tema ülesanne oli poliitikutest koosnevat töögruppi juhtida, siis lasi ta seda teha ka teistel liikmetel. Näiteks üks kord lasi ta mul ühte ettepanekut selgitada kolm korda, ise samal ajal oma nö pinginaabriga sosistades ja naerdes. Ja siis öeldes, et ooot oot, me ei saa midagi aru, seleta veelkord ja jätkates naermist ja sosistamist. Päris täiskasvanulik või mis?

Ja siis ma jõuangi taas küsimuseni, et selline käitumine peab ju olema teadlik ning miks ometi täiskasvanud selle valivad? Ma ei arva, et kõik inimesed on ilusad ja head. Ja igav oleks ka, kui kõik oleks kogu aeg hästi. Näiteks mingis mõttes sellest Anu Saagimi käitumisest ma suudan isegi aru saada. Bravuurne olemine ja jälgijate shokeerimine ongi tema stiil. Samas sellist ärapanemist esineb ju igal pool. Isegi sõbrannad võivad sinu kaalutõusu või laste kasvatamisoskusi kommenteerides ikka mõnusalt haiget teha.

Ma arvan, et enamus juhtudel on viisaks jäädes palju suurem tõenäosus saada endale sobivam tulemus ning pealegi on see täiskasvanulikum. Aga ilmselt on sellise ärapanemise taga siiski teadmatus oma käitumise mõju üle või soov näidata võimu või lihtsalt oma kehva tuju teiste peale välja elamine. Mis teie arvate?